Kas peame koolitama tõhusaid ja universaalseid prompt’ide loojaid või inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda?

Tehisintellekti valdkonnas valitsevad hype ja suured ootused. Selle kõige keskel üritatakse tehisintellekti rakendada ka hariduses. Kas see aga lahendab meie probleemid? 

„Kas sa oled zombi?“ küsib üks õpilane teiselt. „Kas sa küsid tõesti kõiki vastuseid tehisintellektilt?“ Kogemata kuulsin sellist vestlust ühes koolis, kus pidasin loengut meediapädevuse teemal. Klassikaaslane ei vastanud midagi, aga ülesande tegi ta valmis TI-ga, kirjutab oma arvamusloos Õpetajate Lehes MTÜ Tuleviku Meedia asutaja Julia Rodina. 

Ülesanne oli luua toote reklaam, õpilaste fantaasiat ei piiratud millegagi. Mõistan, et looming ei paku kõigile huvi, meedia kõiki ei köida, õpilased on ülekoormatud jne. Tehisintellekt täidab sellise ülesande sekunditega, kuid kas me peame koolitama tõhusaid ja universaalseid prompt’ide loojaid või inimesi, kes suudavad iseseisvalt ja omapäi mõelda? Õppimine on pikk protsess, see ei ole „kogu Rooma impeeriumi ajalugu kümne minutiga“ või „genereeri mulle viis ideed essee jaoks“.

Kas peame koolitama tõhusaid ja universaalseid prompt’ide loojaid või inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda?

Eesti meedia kajastab tihti noorte tööhõive teemat ja nende püüdlusi leida oma koht elus. Hiljuti puhkes arutelu selle üle, et tööturule sisenevad noored ei leia tööd isegi hea hariduse olemasolul, sest kõikjal nõutakse kogemust, kuid neil seda pole ja nad ei ole katsumusteks valmis. See ei ole kaugeltki ainult haridussüsteemi probleem.

Sõbraliku vestlusrobotiga võib arutada, kus ja kuidas tööd otsida ning tema abiga isegi tööintervjuu simulatsiooni läbi viia. Päriselus tuleb tööintervjuul aga ikkagi rääkida ja hiljem ka töötada päris inimestega.

Kui me panustame digioskustesse ja nende õpetamisse, peame õpetama noori ka suhtlema, kontakte looma ja küsimusi küsima, et olla päris elus sama enesekindel kui digimaailmas.

Hiljuti kohtasin kolleegi, kelle laps kuulub nn digitaalsesse põlvkonda. Ta on sündinud, mobiiltelefon käes, ja veetnud juba varajastest eluaastatest aega sotsiaalmeedias. Vanem rääkis mulle murelikult, et laps õpib hästi, kuid suhtlemisega on probleeme ning et noormees on alles nüüd, ülikoolis õppides mõistnud suhtlemisoskuse tähtsust ja püüab selles järele jõuda. „Ega me ise ka vanematena tol ajal teadnud, mis see sotsiaalmeedia on ja kuhu see viib,“ tunnistas lapsevanem.

Arvamuslugu täismahus on avaldatud Õpetajate Lehes. 
Eelmine
Arvamus: Kas veedame suve ainult scrollides?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: